>

<

sauna-lecture in Flo Kasearu House Museum’s sauna

lecture performed and written by Jan Kaus:

„Oi, siin on kuum nagu põrgus!“ Nii öeldakse – põrgukuum. Vaadake sõnaraamatust järgi. Olgu,
kristluse pärand eks, kõik need pildid leekides väänlevatest patustest. Kirev kannatuste pilgar nagu
mingi pahupidi tsirkus. Piitsa asemel nuheldakse leekidega. Pealegi toimub see veel kusagil maapinna
all, kuigi näiteks vanadel kreeklastel polnud see maa-alune koht sugugi nii kuum. Lihtsalt
ebaatraktiivne. Ei, ma saan aru, kohutav kuum võib tunduda kohutavast külmast koledam, eriti
kõrberahvastele. Aga mõtleme nüüd korraks järele. Teeme alustuseks sellise tasakaalueksperimendi:
20 kraadi nullist plussi poole versus 20 kraadi miinuse poole. Noh, 20 kraadi sooja on täitsa mõnus,
varasuvi – kui just ei ole seda tuulekülma. Aga 20 kraadi külma on teine tera, ei ole sugugi mõnus,
torgib, selline jaanuarikuine või veebruarikuine öö, kuu taevas nagu külmavõetud juust, parem nina
mitte välja pista. Noh, aga miks siin pidama jääda, liigume kümne võrra edasi. 30 kraadi sooja, veelgi
mõnusam, nüüd juba selline südasuvi või Vahemeri, Malta, Kreeta, liivarannad, bikiinid, jäätee. Aga
30 kraadi külma – see hakkab juba nina ära võtma, ole sa kuuma- või külmavereline. Mõni põlvkond
tagasi hüüdsid sõdurid sellist külma Kindral Talveks. Aga olgu, mõtleme rahuajale. Põhjamaisele
talvele. Mees läheb metsa, värsket õhku hingama, looduse stiihiaga vastamisi seisma, kargust kaema,
vaatab, et 30 kraadi külma, taevane rahu, ah saame hakkama, pakk tikke taskus, termos seljakotis,
käpikud käes, mis viga. Aga näe, siis tõmbab eriti selgeks ja langeb neljakümnele, mis sa siis ette
võtad, tahes-tahtmata hakkab külm, teed kiiruga lõkke valesse kohta, männi alla, sealt kukub lumi
lõkkele, sul aga tikud otsakorral, püüad paari kiirema liigutusega sooja saada, termos läheb seljakotis
lõhki, teeb sul kasuka märjaks, märjast kohast saab hetkega jääväli, öö tõmbab üha sügavamaks,
temperatuur juba 50 kraadi. Sellise ilmaga ikka ei jaluta.

Olgu, nüüd saab vastu väita, et ega siis põrgus polegi arvatavasti ainult 30 kraadi sooja, vaid ikka
omajagu rohkem. Põrgus on kindlasti hullem kui saunas. Nõus, neil, kes satuvad kristlaste ja
moslemite põrgusse, pole kindlasti oodata mingit kuurorti – ja kui võrrelda põrgut saunaga, siis saab
saatanat pidada selliks, kes viskab iga minuti tagant leili ja nii terve igaviku. Keris sama suur kui
suurtootja rapsipõld, leili valab nagu vihma. Samuti on igati õige, et kuumusel pole ülempiiri, et kohe
pärast Suurt Pauku oli ruum miljardeid kraade soe, ikka päris kuum ruum, nii et põrgut saaks
põhimõtteliselt kuumutada lõpmatuseni, kasvuhooneefekti nähtamatutesse kõrgustesse ajada, aga
näe, miinused ei ulatu Celsiuse astmestikul isegi kolmesajani. Polegi nagu midagi võrrelda. Ja siis saab
veel öelda, et mis külmusest me räägime, sellist asja nagu külm polegi olemas, külm on ainult
kuumuse puudumine, kuumuse hõrenemine. Kõigepealt hõreneb soojuseks ja siis külmaks. Mis
tähendab, et kuumus on nagu headus, sellel on olemus. Sestap on kõik ˡ metafüüsilised metafoorid
õigustatud. Pealegi, saab veel panna i-le leegitseva täpi faktiga, et see, mida me tunneme kuumusena,
pole midagi muud, kui osakeste vibratsioon. Meie ütleme: temperatuur, kõiksus ütleb:
osakeste kineetiline energia. Ja kas energia on parem kui selle puudumine? Muidugi mitte.
Selge, aga küsin vastu, et mida see sul aitab, kui sul kõik siin maa peal soojuse käes ära sulab,
inimesed lähevad lõplikult peast soojaks, nii et enamus neist ei näegi, kuidas merepind kerkib, neil
ikka meri põlvini ja pea sees keeb ja sina pead ikka ülespoole ronima ja mida soojemaks läheb, seda
kõrgemale ronid, kuni lõpuks istud kusagil kümne kilomeetri kõrgusel ja edasi pole enam kuhugi
liikuda. Nojah, võib vastu väita, et siis pole seal kümne kilomeetri kõrgusel enam nii külm, globaalne
soojenemine ulatub ehk sinnagi. No aga ega ta sul kosmosesse ikkagi ei ulatu. Kosmos teeb naksti
selgeks, kummal on olnud põrgu osas õigus, vanadel kreeklastel või kristlastel. Seal, kus elavad
jumalad, pole kuumust ollagi, pole isegi sooja. Võtame sõjajumal Marsi, kindlasti kuumaverelise
olendi, sõda tõstab pulssi, paneb vere kiiremini käima, isegi külm sõda. Aga mis seal Marsi pinnal
toimub – sada külmakraadi pole mingi erand. Punane planeet küll, aga värv on eksitav, kui
visualiseerida temperatuuri järgi, siis peaks Mars olema sinine ja Maa punane.

Noh olgu, Marsile tahetakse sellegipoolest millegipärast elama minna, eks seal on aeg-ajalt ekvaatori
kandis ka täitsa troopilist soojust, nii et liigume siis edasi. Lähme allmaailma välja. Kosmoses muidugi
allmaailma pole, maailm on igal pool, igas suunas, kuhu aga vaatad. Ja ükskõik mis suunas vaatad, siis
ongi ükskõik missugune suund. Ja kui sa tahad kindla suuna kätte saada ja hakkadki maapinnalt maa
alla minema, siis sa lähed ja lähed, ning just siis, kui arvad, et allmaailma kõige alumine ring on
käeulatuses, jõuad jälle maapinnale tagasi ja saad aru, et ka allmaailma all on taevas, külm nagu
jääkaru pilk. Taevast pole kusagil pääsu. Antiiksetel kreeklastel oli allmaailm, mida valitses Hades,
roomlastel kandis ta Pluto nime. Ja Pluto on nii kaugel taevas, et seda jumalat maapinnalt palja
silmaga ei näe. Ja kui külm on Pluto pinnal? Keskmiselt miinus 229. Lämmastik ja metaan on seal jääs,
tahkes, mitte gaasilises olekus, nagu siin Maal. Aga ikkagi on Pluuto pinnal soojem kui kosmoses,
kõvasti soojem. Lahkud Pluutolt ja satud umbes 270-kraadise külma kätte. Nii palju siis ongi järel
Suure Paugu miljarditest kuumakraadidest. Nüüd võib siis mõelda veel korra märja kasukaga mehele
seal kustunud lõkke äärses külmas öös, mõtelda seitsmele vennale, kes paljajalu läbi talvise laane
lähima asustuse poole jooksevad, hundid kannul, mõtelda jääkuningannale, kes libiseb üle külmunud
mere ning muudab mutukad jääkristallideks ning hingeõhu tuhksuhkrut meenutavaks lumepuruks ja
muidugi ühele keskmisele põhjamaisele pastorile tundra piiril kükitavas kirikus, seal ta siis palvetab,
sõrmed sinised, et põrgusse ei satuks, seinad on seestpoolt jääs, kusagil mehe sees küll hõõgub, leek
on tihe ja valus, see leek tahab ulatuda jumalani, kes on nagu kaamelt vilkuv täht taevalael, kuum ja
suur, aga kättesaamatult kauge ning mis kasu sellest kuumusest on, kui seda ümbritseb külm, mis
kasu sellest on, kui kuumus on saar keset jäist ookeani, sellist, milles ei suudaks vastu pidada ka
parim talisupleja, kehastunud karastus, jah, leek pastori sees loidab kusagil teiselpool tunnelit ja
tunnel on tegelikult üks pime ja niiske labürint – ja kui nüüd võtta see mees kustunud lõkke ääres ja
seitse paljasjalgset venda lumes ja jääkuninganna jäävälja kohal ja külmetava pastori portree ning
keerata temperatuur veel kümme korda madalamaks, siis ma võin kihla vedada, et sa tardud sellele
mõeldes, sest see pilt, mis su silme ette kerkib, näitabki tardunud maailma.

Ja see pole veel kõik. Tardumine jätkub, tarduda saab veel rohkem, veel paremini, absoluutse nullini
on veel minna. Võib väita vastu, et absoluutne null on absoluutselt võimatu, et keegi pole sinnani
veel jõudnud, ja kui jõuakski, siis ega sealt vist tagasitulekut poleks. Nõus-nõus. Aga sinnapoole
oleme me igatahes teel, sest ruum paisub ja paisudes ka jahtub. Võib vabalt mõelda, et kui sa oled
jõudnud selle nullini, ehk miinus 273,15-ni, siis võib enam-vähem öelda, et oleme kohal. Nüüd on
soojus läinud, kõik muu ka. Miski ei liigu. Päike on kustu, nagu oleks visanud keegi selle jääauku.
Algosakesed püsivad üldjoontes paigal, kõik on pime, kõik on külm. Pimedus on külmus ja vastupidi.
Vot nüüd võib öelda, et on põrgukülm. Siin ongi sul su tõeline põrgu, igasugune pilgar on läbi, midagi
pole tulemas, keegi ei pane järgmist potti tulele, sest panija on pihustunud, pott on pihustunud, tuli
on pihustunud. Kui sa ei taju osakeste kvantvõnkumist, mis ei lakka muidugi iial, siis ei tajugi sa
midagi. Pole midagi tajuda ja pole ka seda, kes tajuks. Pole isegi aega, kus tajuda. Üks lõke tagumiku
all tunduks nüüd tõelise luksusena, pöörase imena. Aga pole ühtegi osakest, mis lõkkeks vajalikul
kiirusel ennast liigutaks. Kui sellist põrgut saab veel ülepea kohaks nimetada, siis hüljatud kohaks.
Sellises põrgus pole ka põrgu võimalik. Arvatavasti on selles hüljatud kohas nii külm, et koht ise
hülgab ennast, koht tardub ja pihustub. Külm selle sõna kõige puhtamas, kõige külmemas tähenduses
ongi põhimõtteliselt kõige lõpp.